04/06/2026
Jaan Tätte Vilsandil:
TORMI ALGUS
Põhiküsimus, mis minu käest küsitakse, on see, et kas sa seal Vilsandil igavuse kätte ära ei sure?
Aga see on küll täiesti vale sõna. Et igavust ma võin tunda ükskõik kus mujal, aga kindlasti Vilsandil ma ei tea mis tähendab igavus.
Enam ma ei viitsi neid asju niipalju teha, aga kui ma seal alles hakkasin elama, siis mulle väga meeldis käia nagu teatrietendust vaatamas mereääres – näiteks tormi algust.
Kui ilmateade ütles, et umbes kell kaks hakkab torm tulema. Ja siis mul on seal väike pink ja lähen varakult valmis. Ja istun sinna pingile ja tean, et nüüd umbes tunni aja pärast siis algab see torm. Ja hetkel on täielik tuulevaikus või selline nagu vahel ennem tormi on.
Ja istud - - ja vaatad - - ja tundud endale ka nagu lollina või hulluna, et mis ma nüüd teen siin. Aga tead, et kui see hakkab, et siis see on võimsam kui Tšehhov - - või mingid sihuksed mehed!
Ja korraga saadki aru, et niimoodi ennem kui tuul tuleb, hakkab meri niimoodi vaikselt liigutama ennast. Tuleb lähemale - - hakkab nagu hingama. Käib üles alla.
Ja siis tuleb see esimene värske selline priis käib korra läbi: "Ho-ho-hoh!" selline.
Siis on jälle vaikus. Siis tuleb uus selline hoiatus. Ja kolmas ja neljas.
Ja siis juba saad aru, et tekib laine mittemillestki. Laine kasvab ja varsti on seal vahused laineharjad. Ja siis juba paned kõik oma nööbid kinni ja tõmbad kössi. Ja saad aru, et see ongi käes.
Ja siis lähed koju ja saad aru, et nüüd sa oled millegi võrra rikkam!
Ja selliseid etendusi ma ikka korraldasin. See oli vahepeal nagu harjumus lausa.
(Jaan Tätte, Vikerraadio Ööülikooli saates: "Tuulest", 2013)