11/05/2026
In memoriam Kaia Lehari (16. jaanuar 1944 – 7. mai 2026)
Sügav kaastunne perele ja lähedastele.
Lahkunud on mainekas keskkonnaesteetik ja disainiajaloolane, EKA emeriitdotsent Kaia
Lehari, kes on andnud olulise panuse mitme põlvkonna disainerite ja kunstiteadlaste
kujunemisse.
Kaia Lehari kasvas Pärnus ja suundus kunstiajalugu õppima Leningradi ülikooli. See oli julge
samm, sest enamasti õppisid kunstiajaloolased toona kas Tartu ülikoolis või nn vabariiklikel
kohtadel Leningradi Repini akadeemias. Pärast ülikooli lõpetamist 1967. aastal sattus Lehari
sellesse eesti kraadiõppurite rühma, kes n-ö eksperimendi korras võeti Moskva ülikooli
esteetika aspirantuuri. Kandidaadiväitekirja „Ruumi organiseerimine arhitektuuris kui
esteetiline probleem” kaitses ta 1972. aastal. Pärast kaitsmist töötas ta Ehituse Teadusliku
Uurimise Instituudis, koostades arhitektide Alar Kotli ja August Volbergi loomingu
ülevaateid. Kaia Lehari aktiivsele ja suhtlusaltile loomusele jäi töö instituudis siiski ahtaks ja
nii läks ta Bruno Tombergi jutule, kes sel ajal juhatas ERKI, tänase Eesti Kunstiakadeemia
ühte uuendusmeelsemat, tööstuskunsti (ehk disaini)kateedrit. Sellest kohtumisest kasvas välja
aastatepikkune viljakas koostöö. 1976. aastal võeti Lehari tööle ERKI-sse, kus ta õpetas
eestkätt disainiajalugu ja esteetikat. Ühtaegu anti talle kureerida Üliõpilaste Teaduslik Ühing,
mis pakkus paljudele tudengitele tavaõppega võrreldes intellektuaalselt põnevamat ja
vabamat tegutsemisruumi ning mille raames valminud uurimused pälvisid mitmeidki
preemiaid. Noore esteetikuna koostas ja tõlkis ta eestikeelset kunstiteooria mõistmist
avardanud kogumikud „Kunst ja ühiskond” (1976, 1979, 1983) ning oli üks esimesi
disainikriitikuid Eestis. Oluliseks impulsiks oli 1980. aastate alguses pooleaastane
enesetäiendamine Halle kunstikoolis ja Bauhausi keskuses Dessaus, mis sai teoks tänu
toonase kunstinstituudi ning disainikateedri rahvusvahelistele suhetele.
Taasiseseisvumise järel avanenud erialastest suhtlusvõimalustest haaras Kaia Lehari innukalt
kinni, külastades konverentse, käies end täiendamas Soomes, Suurbritannias jm. 1995. aasta
rahvusvaheline esteetikakongress Lahtis oli murranguline keskkonnaesteetika kujunemise
jaoks ja just selles tundis ka Lehari ära oma senised implitsiitsed uurijahuvid. 1997. aastal
ilmus nende vahekokkuvõttena tema monograafia „Ruum. Keskkond. Koht”.
Sellele järgnes koos Virve Sarapikuga ette võetud rahvusvaheline konverentsi- ja
kogumikusari „Koht ja paik” alates 1998. aastast, kuhu esteetikute kõrval kutsuti esinema
arhitektuuriuurijaid, semiootikuid, inimgeograafe, kirjandusteadlasi jt. Samuti vormusid
loengukursused EKA-s ning paljud uusi põnevaid vaatenurki avavad artiklid, esseed ja
avalikud esinemised. Tema edasised uurijahuvid kandusid üha enam fenomenoloogilise
esteetika, keskkonna vahetu kogemise, kehalisuse ja taju seoste suunas. Kaia Lehari kirjutisi
iseloomustabki uudsete seoste loomise oskus, originaalne nõtkus ning uute probleemide
esiletoomine, mis on kindlasti olnud tähelepanuväärsed ka rahvusvahelises plaanis. Kuid
ennekõike tuli Kaia särav vaim esile loengutes. Ta arendas oma teemasid just rääkides,
dialoogides teiste inimestega, pikituna vaheda huumorisoone ja teraste märkustega. Kaia
mõtleski rääkides, mis tähendas, et kuulajad said vahetult kaasa elada uute ideede, hoogsate
mõttekäikude ja lennukate seoste tekkimisele. Kui kunstiakadeemiasse loodi 1992. aastal
kunstiteaduse eriala, sai Kaia võimaluse juhendada ka talle erialalt lähedasemaid lõputöid ja
juhendamine oli kindlasti tegevus, kus tema inspireeriv, kaasaelav ja dialoogiline vaim
parimal viisil esile tuli.
Kaia Lehari oli Rahvusvahelise Esteetikaassotsiatsiooni, Eesti Kunstnike Liidu ja
Põhjamaade Fenomenoloogia Seltsi liige ning Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu
auliige. Aastal 2006 pälvis ta kultuurkapitali „Ela ja sära” stipendiumi.
Inimlikult sooja, mõnusa huumorimeelega Lehari rahulik jutuhääl EKA kunstiteaduse
instituudi suitsuses kohvinurgas on midagi, mis me kõrvust niipea ei kustu.
Kaia Lehari ärasaatmine toimub neljapäeval, 14. mail, algusega kell 15:30 Pärnamäe
krematooriumis. Perekond palub pärgi mitte tuua.
Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Kultuuriministeerium
