04/08/2026
Semiootik Ott Puumeistri sulest leiab viimasest Vikerkaarest suurepärase artikli psühhiaatria ajaloost, mis tõstab esile vabaduse, liikumise ja inimestevaheliste kohtumiste tähtsuse nii vaimses tervenemises kui ka ühiskondlike institutsioonide kujundamisel.
Artiklis ühendab Ott psühhiaatria ajaloo, kontinentaalse filosoofia ja poliitikateooria. Essee keskne väide on, et inimeste tervenemine ja autonoomia sõltuvad suurel määral sellest, milliseid institutsioone ühiskond loob ning kas need toetavad avatust, kohtumisi ja osalemist või hoopis eraldamist ja kontrolli.
Esmalt vaatleb Ott psühhiaatria ajalugu ja selle seoseid vabaduse, institutsioonide ning ühiskondliku võimuga, avades Michel Foucault' käsitlust, mille järgi on vaimuhaiglaid ajalooliselt kasutatud mitte üksnes ravimiseks, vaid ka ühiskonnast kõrvalekalduvate inimeste eraldamiseks ja kontrollimiseks. Sellest vaatenurgast kujunes psühhiaatria osaliselt välja koos uute võimu- ja distsiplineerimisvormidega.
Artikli keskmes on Prantsuse psühhiaatri François Tosquelles'i ja tema kaaslaste arendatud institutsionaalse psühhoteraapia traditsioon, mis kujunes välja Teise maailmasõja ajal Saint-Albani haiglas. Vastandina suletud ja hierarhilisele vaimuhaigla mudelile rõhutati seal avatust, patsientide aktiivset osalemist, kogukonnaga suhtlemist, loovat tegevust ning võimalikult suurt liikumisvabadust. Ravi ei seisnenud üksnes individuaalses meditsiinilises sekkumises, vaid kogu institutsiooni ümberkujundamises selliseks keskkonnaks, mis toetaks inimeste taastumist ja sotsiaalset osalust. Neid põhimõtteid arendas edasi Jean Oury 1953. aastal asutatud La Borde'i kliinikus, kus vähendati teadlikult arstide, hooldajate ja patsientide vahelist hierarhiat, julgustati patsiente kliiniku igapäevaelu korraldamises aktiivselt osalema ning peeti oluliseks liikumisvabadust, juhuslikke kohtumisi ja eneseväljendust. Eesmärk ei olnud üksnes ravida patsiente, vaid kujundada ümber ka institutsioon ise, et see ise muutuks tervenemist toetavaks keskkonnaks.
Artikli viimases osas seob Ott Félix Guattari ideede kaudu institutsionaalse psühhoteraapia laiemate ühiskondlike küsimustega. Guattari käsitluses ei tähenda "õigus vabalt konnata" üksnes füüsilist liikumisvabadust, vaid võimalust liikuda erinevate rollide, kogukondade ja institutsioonide vahel ning luua uusi koostöö- ja eneseväljendusviise. Nii muutub psühhiaatria käsitlus ühtlasi aruteluks selle üle, millised ühiskondlikud institutsioonid toetavad inimeste autonoomiat ja millised hoopis taastoodavad allutamist.
"Nii nagu psühhoanalüüs toimis ja toimib praegugi kultuuriteooriana, võiks ju institutsionaalne psühhoteraapia toimida poliitikateooriana, mis saaks vastata küsimusele, kuidas asutada võrdsusel ja heterogeensusel baseeruvaid ühiskondlikke institutsioone. Vastupidiselt psühhoanalüüsi arusaamale, et kõik inimesed on juba olemuslikult traumeeritud ja häiritud, võetaks siin eelduseks, et meie asutused on need, mis takistavad häirete ravimist või isegi süvendavad neid."
https://www.vikerkaar.ee/oigus-vabalt-konnata/
Ott Puumeister vabadusest ja vangistusest nii psühhiaatriahaiglates kui ühiskonnas.
